FC Kuressaare: Meie trumbiks on naiskonnavaim

FC Kuressaare: Meie trumbiks on  naiskonnavaim

 

Ütled “jalgpallur” ja silme ette kerkib karvaste, pisut kõverate jalgadega tugeva kehaehitusega mees, põlvikud jalas. Seekord ei ajanud ma spordi- ja jõulujuttu aga teps mitte selliste palluritega. Laua ümber seadsid koha sisse Katri Hoogand, Triin Juulik, Miina Kallas, Marianna Laht, Liisi Salong ja Liis Lepik – FC Kuressaare naiskonna mängijad, kes passiks sama hästi kui vutiväljakule ka moepoodiumile modelliks.

Miks te jalgpalli mängite?
Liis Lepik: Tulime sõbrannaga tennise ja kergejõustiku trennidest ära ja mõtlesime, et võiks midagi palliga veel teha. Sõbranna arvas, et võiksime jalgpalli mängida. Mina ei olnud alguses sellega eriti nõus, tahtsin pigem võrkpalli mängida. Aga siis tulime ikkagi siia trenni ja see hakkas mulle meeldima. Sõbranna ise jalgpalli enam ei mängi.

Liisi Salong: Varem olen hästi palju mänginud. Kui me paar aastat tagasi kuulsime, et tehakse selline tiim siia Saaremaale, siis mõtlesime, et tuleme ka. Me (Lümanda gäng, lisavad teised kõrvalt, toim) mängisime varem koos jalgpalli ja tahtsime veel koos teha. Lihtsalt, et sporti teha.

Marianna Laht: Ma käisin ka kunagi maal Liisiga mängimas, tavaliselt suviti. Kui loodi FC Kuressaare naiskond, tahtsin ka siia tulla, aga tookord ei jätkunud mul aega ja siis see jäi katki. Aga sel suvel kutsuti mind uuesti trenni ja ma tulingi.

Miina Kallas: Minu meelest on jalgpall lihtsalt nii lahe ala. Selleks on vaja ainult palli ja natuke tühja maad ja saabki juba mängida. Ja miks mitte proovida ka väravasse lüüa, natuke professionaalsemalt kui lihtsalt niisama oma lõbuks.

Triin Juulik: Mul on see jalgpallipisik juba väikesest peale sees, kuna vennad juba ammu mängisid. Mina olin neil nagu sabarakk taga. Jalgpall oli meie külas (Karala, toim) väga populaarne, kõik lapsed mängisid, mina läksin sellega lihtsalt kaasa.

Katri Hoogand: Meil oli Taritus samamoodi, et viiendas klassis polnud midagi teha ja siis kõik mängisime jalgpalli. Mingil ajal tuli meile sinna treener ja siis olid seal isegi trennid. Kui FC Kuressaare loodi, siis Liisi ja Triin ütlesid, et lähme, aga mina olin alguses kahtlev. Läksingi alles paar kuud hiljem, kuna käisin veel mujal trennis, aga siis ikkagi läksin ja jäingi.

Mis on jalgpallimängu juures ebameeldivat?
Miina: See, kui peab rinnaga palli võtma!

Liisi: See on halb, kui on vastased, kes õiendavad ja riidlevad. Ma ei tea, mida nad arvavad, et nad peavad seal väljakul tegema. Üks sõimamine ja ropendamine käib. Lähevad omavahel ka kaklema.

Me teeme seda rohkem enda lõbuks, meile meeldib jalgpall.
Marianna: Võistluste ajal on hea jälgida, kuidas meie tiim lohutab üksteist, et oh pole hullu, läks pall välja, no läks. Vastased aga karjuvad üksteise peale – kurat võtaks, mida sa teed!

Triin: Vastased lähevad tihti omavahel kaklema, sellisest mängust ei saa ju mõnu.

Millised hetked on jalgpallis meeldivad?
Liisi: Värava löömine! Kui midagi tuleb hästi välja.

Katri: Vahel elad lihtsalt mängu nii sisse, et millelegi muule ei mõtlegi, lihtsalt mängid. Hea tunne on siis, kui mõni kombinatsioon tuleb hästi välja.

Mida arvate sellest, et jalgpall tegevat jalad kõveraks, on ohtlik ning pole naistele mõeldud?
Triin: Me mängime nii nagu naised – naiselikult, jalad lihtsalt ei lähe kõveraks!

Miina: Ja kui ka lähevad, siis lähevad… Vigastusi on igal spordialal.

Liisi: Me vist ei ole jalgpalli nii palju mänginud, et seda tähele panna või muretsema hakata.

Kui tihti teil trennid on?
Marianna: Praegu on neli korda nädalas.

Miina: Kaks korda õues, üks kord sees ja üks kord jõusaalis.

Kas vahel mõtlete ka, et sellise vihma ja lörtsiga küll ei tahaks trenni minna?
Liis: Tegelikult ei pea ju minema.

Liisi: Eriti ei kutsu küll halva ilmaga õue, aga peale trenni on alati hea tunne.

Katri: Kui oled juba platsi peal, siis ei ole hullu. Kena tuulepluus selga ja pole hullu midagi.

Marianna: Teinekord on selline jalkaisu, et vahet pole, mis ilm on!

Kui lõppenud hooaega alustasite, kas oli siht silme ees, et tahate edasi järgmisse liigasse?
Liisi: Hirm oli alguses ja on siiamaani.

Triin: Tahtsime edasi, aga olime võimelised leppima madalama kohaga.
Katri: Minu meelest me eriti ei lootnud ega uskunud seda, et nii hästi võib minna.

Liisi: Seda küll, teine hooaeg alles, pole kaua koos mänginud.

Miina: Osadel on ka alles esimene hooaeg.

Millised on teie ootused tuleval aastal meistriliigas mängides? On kuulda kartusi, et hakkate ainult kaotusi saama?
Miina: Ei-ei!. Me ei hakka iga mäng peksa saama! Saame rohkem võite kui meie (FC Kuressaare, toim) mehed! Nõmme Kaljuga peaks ikka hakkama saama, sest nad said ka esiliigast alles edasi. Kujutan ette, et võib minna nii nagu eelmisel aastal, et hooaja alguses ei lähe eriti hästi, aga lõpus läks väga hästi. Oleks võinud olla isegi rohkem mänge. Kui me läheksime sellise mõttega, et me ei saa ühtegi võitu, no mida me siis läheme sinna!

Liisi: Loodame parimat. Me mängime tavaliselt nii nagu vastased, nii et võib-olla saame päris hästi hakkama.

Katu: Raskeks läheb.

Triin: Meie trump on naiskonnavaim, oleme ühtne tiim.

Mis on teie nõrgemad küljed?
Kõik: Tehnika…

Kas naiste mängudel publikut ka on?
Miina: Ojaa! Meil on tihti isegi rohkem publikut kui meeste mängudel. Vanemad käivad ja sõbrannad ja nii edasi.

Triin: See naiskonna värk on justkui midagi erilist ja selle pärast tullakse vaatama. On ju lahe vaadata, kuidas naine lippab!

Liis: Naiste mängudes on rohkem ärevust. Kui pall kuskile värava poole hakkab minema, siis käib seest värin läbi, et kas nüüd läheb sisse või ei lähe.

Kas teil päkapikud käivad?
Marianna: Ei käi.

Katri ja Liisi: Ühel korral on käinud. Peame ennast vist kokku võtma.

Liis, Triin ja Miina: Muidugi!

                                                                                                                               

Margus Kuusk
naiskonna treener

FC Kuressaare naiskond on väga perspektiivikas. Esimesel aastal (2006) tutvusime nii öelda olukorraga. Lõppenud hooajal (2007) aga saavutasime tulemuse – jõudmine naiste meistriliigasse, mis on uueks väljakutseks nii minule kui tüdrukutele.

Mina usun sellesse naiskonda ja miskipärast ei imesta, kui järgmisel hooajal suudame nii mõnelegi tugevamale naiskonnale tõsist vastupanu osutada. Selge on see, et selleks on vaja teha tõsiselt tööd.

Tuleval aastal on eesmärk liigasse püsima jääda. Sealt edasi… eks näitab aeg.

Naiskonna tugevaim külg on nn naiskonnavaim. Usun, et see püsib ning, kui sellele lisandub kogemus ja oskused, siis on loota midagi suurt. Seda aga aastal 2009 ehk.

Nõrgaks küljeks pean lugema praegu veel ikkagi vähest kogemust. Kindlasti on vaja hooajaeelseid mänge tugevamate vastastega, et hooajale minnes oleks olemas ettekujutus sellest, mis ees ootab.

Uuest aastast on plaan alustada ka nooremate tüdrukute grupiga.

2007. hooaeg
14 mängu, 9 võitu, 2 viiki, 3 kaotust, väravate vahe 42-9.

Esiliiga 2. koht annab võimaluse mängida tuleval hooajal meistriliigas.

Enim väravaid (13) lõi Liisi Salong.

Jala sai valgeks ka väravavaht Anneli Õige.

Kaitsjad: Kadri Aedmäe, Annika Kask, Kristina Oolu, Anna Põld, Liisi Räim, Kätriin Tamm

Poolkaitsjad: Regiina Dolgopolaja, Triin Juulik, Miina Kallas, Liis Lõhmus, Kateriin Pani

Ründajad: Marin Aleksejeva, Katri Hoogand, Maarjan Rand, Liisi Salong

Väravavaht: Anneli Õige

Lõppenud hooaja teisel poolel liitusid naiskonnaga ka Liis Lepik, Maie Rebane ja Marianna Laht.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 121 korda, sh täna 1)