Kodanikunädalal on kombeks enam mõelda kodaniku ja riigi suhestumisest. Kui oluline olen mina riigile ja kui palju riik mulle annab, on tegelikult meie igapäevased rollijaotuste sõlmpunktid.
Kodanikule on oluline, et riik ei jätaks teda hätta viletsuses, kaitseks välisvaenlaste, loodusjõudude ning isegi kaaskodanike eest. Turvalisus, haridus, sotsiaalteenused on peamised valdkonnad, mida pakub riik ning mida igapäevaselt tunnetame.
Riigile on oluline, et kodanik tunneks end selle riigi osana, austaks ja järgiks kehtestatud seadusandlust. Et kodanik nii ka talitaks, on vaja tunnetada riiklikku identiteeti. Ja seda kogu ühiskonnas. Riiklik identiteet on stabiilsuse saavutamiseks, mis kujuneb kollektiivselt tegutseva kogukonnana.
Riiklik identiteet põhineb ajalool, kultuuril ja oma keelel. Kujuneb ühtekuuluvustunne, samastumine ning riiklik tunnetus. Viimased debatid inte-gratsioonipoliitika üle toovad välja reaalse tõsiasja – meie ajalugu pole kõigile üheselt mõistetav, meie keel pole kõigile aktsepteeritav, meie kultuur on mõne jaoks kolmandajärguline. Minu järeldus integratsioonipoliitika debati tulemustest ei juhindu üksnes võrdlusest eestlane versus teisest rahvusest inimene, vaid selles ilmnevad ka meie endi, eestlaste erimeelsused.
Iga kodaniku ülesanne saab olla riikluse ehitamine, mis tähendab meie jaoks peamiselt olemasolevate valitsusinstitutsioonide tugevdamist. Francis Fukuyama väidab, et riikide ülesehitamine on rahvusvahelises plaanis üks olulisemaid küsimusi, kuna nõrgad või äpardunud riigid on paljude tõsiste ja raskesti ohjeldatavate globaalsete probleemide allikaks, olgu selleks vaesus, aids, narkootikumide levik või terrorism.
Fukuyama väide tundub täna üsna reaalne. Sündmused Georgias on pannud igaüht mõtlema. USA langev dollar ja Venemaa vaene rahvas on tõsiasjad, mis ei anna kindlust nende kahe suurriigi rollidest maailmapoliitikas ja omavahelistest suhetest. Ja Eesti püsib oma näitajatega edetabelite tipus aidsi leviku ning alkoholi tarbimise poolest. Me ei ela stabiilses maailmas.
Jakob Hurt (1839–1907) pidas oluliseks, et tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Rahvuslik identiteet on tänases Eestis kuidagigi tunnetatav, kuid riiklikku identiteeti me siiski ei tunneta. Seda just peamiselt passiivse kollektiivse kodanikualgatuse ning vähese solidaarsuse tõttu. Aktiivsus ja solidaarsus on võtmed edumeelsesse tulevikku. Üheks põhjuseks, miks senini nii on läinud, on demokraatliku riigikorralduse katkemine nõukogude okupatsiooni ajal, kus siiski kultuuriline julgus ei kadunud eestlaste kodudest.
Ajalugu on kollektiivne mälu, mida, tõsi küll, võib detailides erinevalt mäletada. Kuid see ei tähenda, et saaks toimuda debatt, kas Eesti liitus ise vabatahtlikult Nõukogude Liidu “sõbraliku” kogukonnaga või vabariik siiski annekteeriti. See teadmine on alustala tänase riigikorralduse tunnetamises.
Riiklik identiteet on saavutatav nii koduse kui ka koolikasvatusega. Tegu pole lühiajalise projektiga, vaid see eeldab vaatamist kaugele-kaugele ette tulevikku. Kodu ja kooli koostöös kujuneb edukas riik, mis ainult oma palganumbritega pole püüdlemas Euroopa edukamate hulka, vaid on seal ka oma elamis- ja õpitingimustega.
Soovin kodanikunädala, mis on järgmisel nädalal, puhul kõigile julgust tõdeda: kodanik – see olen mina, riik – see olen mina. Riik saab olla edukas, kui jätkub teineteise mõistmist ning toetamist. Kui meil jätkub lapsi ja peresid. Kui meil jätkub tarkust ning kannatlikkust.
Loading ...
Koolivägivallast
Ei ole olemas spetsiifilist koolivägivalda. On vägivald, mis ilmneb kodus, lasteaias, koolis, tänaval sõpruskonnas jne. Mitte ühtegi kooli pole ehitatud vägivalla jaoks. Kooli pole programmeeritud vägivalda. Vägivald ei ole keegi kuskil, kes vaikselt aknapraost või korstnast sisse ronib.
Vägivald on anomaalia, mida saab käsitleda ainult ühiskonna ja kultuuri seostes, ka leitud põhjuseid, et vägivalla juur peitub inimese kalgistunud südametunnistuses ning väärastunud mõtlemises. Siit kisubki kõik viltu – ja postmodernistlikus ühiskonnas üha kiiremini. Pragmatismi, hedonismi, nihilismi, individualismi ja skeptitsismiga me pigem toidame vägivalla kasvulava, kui hävitame seda rohujuure tasandil.
Olla mittevägivaldne tähendab olla mitte-tegija, nohik, tõrjutu, autsaider, peksupoiss või –tüdruk.
Vägivalla ilminguid on palju: füüsiline (kättpidi kokku), psühholoogiline ja sotsiaalne (mõnitamine, alandamine, halvustamine, sildistamine, eraldamine grupist, eiramine, manipuleerimine jne).
Kuidas vähendada vägivalla põhjusi kodus, lasteaias, koolis – ühiskonnas tervikuna? See on eksistentsiaalne küsimus ja tähendaks vist jõevoolu vastassuunas käima panemist. Samas sellele tähelepanu mittejuhtimine ja mittereageerimine oleks väga vastutustundetud.
Juba kodus, enne kui laps esimesi sõnu ütlema hakkab – on vaja talle näidata tingimusteta armastust, hellust ja hoolivust – ja kui laps tahab emale abiks olla, ja pillab „töö“ käigu kristallvaasi põrandale puruks, siis vitsa andmise asemel peaks mõtlema lapse motiivile, mitte teo tagajärjele – motiiv oli aidata, ja meelsus oli – armastuse ülesnäitamine. Kui laps hakkab omandama põhisõnavara, siis oleks vaja talle lugeda piiblilugusid, nii piiblist kui ka vaimulikke jutte ja muidu muinasjutte. Enne teismeliseikka jõudmist peaks laps kindlasti olema kursis 1o käsuga, mis ei muutu ajas ega ruumis – millega arvestades tunneb laps end vaba ja õnnelikuna, mida eitades või vassides, kurva ja õnnetuna. Sarnane protsess peaks aset leidma ka lasteaias. Männi Lasteaed Kohila vallas on siin supernäidiseks kogu vabariigi tasandil.
)
Kallid õpetajad – püüdke olla maksimaalselt empaatiliselt, samas jäädes iseendaks, ennast juhtivaks (mitte aga kellegi või millegi poolt juhitavaks) subjektiks. Teis on potentsiaali – see on teie soe süda ja puhtad käed.
Ramo, õpetaja, teismeliste poiste isa