Harjumuspärane süüdistamine, et noorus on hukas ja kodust kasvatust pole, ei vii kuhugi. Õpetaja jaoks peaks olema põhiküsimus, mis on selle taga, et laps nii käitub. Mis on tema probleem? Kas ma ise eksisin või tegin midagi valesti? Miks samad õpilased töötavad ühe õpetaja tunnis kaasa, teise õpetaja tunnis on aga ohjamatud?
Ka kõige võimatumatena näivates olukordades, mis koolis ette võivad tulla, on õpetaja kohus õpilast aidata. Allumatu ja vägivaldne laps klassis vajab erilist tähelepanu. Teda ei saa kunagi korrale kutsuda võimupositsioonilt. Pigem tuleb jõuda probleemi jälile ja temaga ekstra tegeleda.
Kasulikud mõtlemisviisid tegutsemisel:
Orienteerumine pigem EESMÄRGILE kui PROBLEEMILE – see tähendab väljaselgitamist, mida tahad saavutada, olemasolevate ressursside leidmist ja nende ressursside kasutamist eesmärgi poole liikumiseks. Süüdistamine paneb sind halba seisu ega aita kaasa lahenduse leidmisele.
Pigem KUIDAS- kui MIKS-KÜSIMUSTE esitamine – kuidas-küsimused aitavad sul paremini mõista probleemi ülesehitust. Teades, kuidas miski ei toimi, saad sa proovida midagi muud, et soovitud muutus esile kutsuda. Miks-küsimused on kõige raskemini vastatavad, need panevad vastaspoole end õigustama ega õhuta midagi muutma.
TAGASISIDE LÄBIKUKKUMISE asemel – millegi kogemine läbikukkumisena = kaotus ja loobumine. Millegi kogemine tagasisidena = õppimine ja valik.
Pigem VÕIMALUSTE kui PARATAMATUSE arvestamine – see raamistik muudab tähelepanu fookust. Kasulikum on otsida seda, mida sa saad teha ja näha olemasolevaid valikuid, kui keskenduda ainult olukorrast tingitud piirangutele ja kitsendustele. Sageli pole barjäärid nii kohutavad, kui need esmapilgul paistavad.
Pigem UUDISHIMULIKU ja HUVITATUD hoiaku omaksvõtmine kui ENDASTMÕISTETAVAKS pidamine – millegi endastmõistetavaks pidamine lõpetab inimeses mõtlemise ja märkamise, mille tõttu võib midagi olulist jääda arvesse võtmata.
Konflikti puhul:
Oota vabandust – on õpilasi, kellel võib tekkida raskusi tehtu omaksvõtmisega, kuid selleks et olukorda lahendada, peab pahategija oma eksimust tunnistama ja tehtu pärast puhtsüdamlikult vabandama. Näiteks: mul on väga kahju, et ma sulle valetasin; ma kahetsen, et ebaviisakas olin. Vabandus ei leevenda haiget saamist ega välista lubaduse taasmurdmist, kuid siiski on see kriitilise tähtsusega esimene samm rahumeelse õhkkonna taastamisel.
Väldi pealesunnitud vabandamist – pigem võimalda õpilasel oma mõtetega üksi jääda, et lasta tal rahulikus keskkonnas oma teo üle järele mõelda.
Püüa mõista juhtunut – keskendudes ainult “mustale teole” leiad end nõrgestavate emotsioonide (viha, süütunne, depressioon) keerises. Selleks et saada õpetaja–õpilane suhe taas toimima, peate mõlemad jõudma juhtunu tegelike põhjusteni. Samuti võivad iseloomude eripärad ja halb käitumine mitte näidata täit tõde juhtunust. Usaldust võivad kahandada ka soovimatus teineteist mõista ja ära kuulata ning valesti määratud prioriteedid.
Küsi abi – mida laastavam on juhtunu, seda vähem tõenäoline on tülipoolte iseseisev riiu põhjuste lahtiharutamine. Otsi abi oma kolleegidelt, keda sa usaldad, või kooli psühholoogilt, et saaksid olukorra lahendada produktiivselt, mitte karistavalt – ühesõnaga, keskendu alati põhjus(t)e, mitte süüdlas(t)e leidmisele! Ära mõtle, et nõu küsimine tähendab sinu kui spetsialisti läbikukkumist, sest vaid koostööd tehes saab tekkida rohkem ideid ja võimalikke lahendusi. Sageli on sul endal juba lahendus teada, vaja on vaid saada selle sobivusele kinnitust.
Ütle oma ootused selgelt välja – kõik piirangud ja nendest üleastumised peavad olema kokku lepitud ja ühtmoodi mõistetavad mõlemapoolselt. See võib küll esmapilgul näida liigse vabaduse piiramisena, kuid kui oma tegudega usaldusväärsust tõestatakse, suurenevad vabadus ja usaldatavus.
Väljenda oma pühendumust selgelt – näita õpilas(te)le, et ka sina oled valmis tegema mõningaid mööndusi normaalse olukorra taastamisel, hoolimata sellest, mis juhtus.
Konflikti puhul peab õpetaja suutma aja maha võtta, olukorra mõttes uuesti (võimalikult objektiivselt!) läbi mängima ja siis seda õpilas(t)ega arutama. Oma eksimuse korral tuleb julgeda ka eksimust tunnistada.
Õpilane on isiksus, kes tahab, et temaga suheldakse kui võrdsega ja kelle arvamus loeb. Siis on ta nõus ka meie arvamust kuulama ja selle järgi talitamagi.
Aga eelkõige on õpetajal õigus ja kohustus olla avatud ja targem ning püüda mõista enne kui hukka mõista!
Loading ...
Lisa kommentaar