Sel nädalal analüüsis rahvusvaheline ajakirjandus Venemaa presidendi visiiti Iraani pealinna Teherani. Kaspia mere äärde jäävate riikide liidritega kirjutas ta alla kokkuleppele, mis keelustab jõu kasutamise selles regioonis ja mis andis Iraanile õiguse nn rahumeelsele aatomile.
Samas nendivad ajalehed aga, et läbimurret Kaspia meres olevate loodusressursside jagamise küsimuses ei saavutatud. Mis aga puudutab Iraani ja Venemaa suhteid, siis siin on toimumas lähenemine ja selles on eelkõige süüdi USA vildakas välispoliitika.
Londoni päevaleht The Times pealkirjastas oma kommentaari järgmiselt: “Putini visiit teeb Iraani suhtes sanktsioonide kehtestamise võimatuks“.
Ajaleht kirjutab: fakt, et Putin tõstatas Teheranis küsimuse ka Kaspia mere äärde jäävate riikide koostööst energeetika valdkonnas, kuid tõenäoliselt ka küsimuse ehitada vene teadlaste ja raha abil valmis Bushehri tuumareaktor, tõestab seda, et enam pole mingit lootustki jõuda ÜRO julgeolekukomitees kokkuleppele Iraani puudutavate majandussanktsioonide küsimuses. Nüüd on Ameerika Ühendriikidel vaid üks võimalus – sanktsioonide ühepoolne kehtestamine, mida on Teherani suhtes juba kasutatud, kuid mis pole soovitud efekti andnud.
The Times toonitab, et kõige enam on Moskva ja Teherani suhete paranemises süüdi Iraani ammune vaenlane – USA. Kuid samas võivad Putini Teheranis tehtud diplomaatiliste sammude tagajärjed olla ajalehe arvates diametraalselt vastupidiselt sellele, mida Vene riigipea tegelikult soovis saavutada. Nimelt, kui maailma avalikkusel ei õnnestu Iraani tuumaambitsioone ohjes hoida rahumeelsete vahenditega, siis kasvab tõenäosus, et kasutusele võetakse sõjalised meetmed.
Ameerika mõjukas päevalehes The New York Times ilmus samal teemal väga põhjalik artikkel. Sellest võib lugeda: vaatamata president Putini kindlameelsetele ütlustele ja sellele, et viis Kaspia mere äärde jäävat riiki (Iraan, Venemaa, Aserbaidžaan, Kasahstan ja Türkmenistan) olid näiliselt väga üksmeelsed, valitsevad regioonis siiski suured erimeelsused ja hõõrumised ja seda eriti küsimuses, mis puudutab Kaspia merre jäävaid rikkalikke naftavarusid.
Kuid, jätkab ajaleht, Iraani tuumaprogrammiga seonduv varjutas kõik ülejäänud teemad. Siinjuures tsiteeritakse president Mahmod Ahmadinejadi sõnu: “Paljudes küsimustes saavutasime me üksmeele, kuid meil on veel vaja kollektiivset koostööd. Meie eesmärk seisneb selles, et Kaspia meri ei muutuks sõjaväljaks, ja me kõik peaksime tegutsema selle nimel, et takistada välisjõudude ilmumist regiooni.”
Kuigi nii Putin kui ka Ahmadinejad väljendusid väga resoluutselt, omavad nende sõnad – sellisel seisukohal on NYT eksperdid – siiski rohkem poliitilist ja vähem sõjalist tähendust. Nimelt on Ameerikal sõjaväebaasid paljudes Pärsia lahe äärde jäävates maades, sellele lisaks on Washingtonil regioonis mitu lennukiemalaeva ja tuumallveelaeva. Kõik see tähendab aga seda, et Iraani ründamiseks, kui see tõepoolest peaks juhtuma, pole USA-l Kaspia mere riikide territooriume kasutada vaja.
Itaalia ajaleht Corriere della Sera avaldas aga pealkirja all “Moskva ja Teherani embused? Süüdi on USA” intervjuu ameerika filosoofi Benjamin R. Barberiga. Võib oletada, et paljudele Eesti poliitikutele pole selles usutluses avaldatud seisukohad just eriti meeltmööda.
Putin on valinud Ameerika-vastase poliitilise kursi ja “see pööre Kremli poliitikas tekitab rohkesti probleeme”, ütleb Barber. Filosoof on seisukohal, et sellise sammu oli Putin sunnitud tegema eelkõige Ameerika Ühendriikide süül, kuid osaliselt on selles süüdi ka NATO ning Euroopa Liit, sest just nemad on Venemaa isolatsiooni tõuganud.
“Putin oleks meiega koostööd jätkanud, kui NATO poleks end Venemaa piiridele nii lähedale viinud ja kui Euroopa Liit poleks oma ridadesse võtnud neid riike, mis varem kuulusid Moskva mõjusfääri,” on Barber veendunud. Veel enam olevat aga Venemaa ja Iraani teineteise embusse tõuganud see, et Bush hakkas ettevalmistusi tegema kosmosekilbi paigaldamiseks Ida-Euroopasse.
Saksa konservatiivne ajaleht Süddeutsche Zeitung on kindlal seisukohal, et Iraani tuumaprogrammiga seonduvat temaatikat kasutati Teheranis selleks, et avalikkuse tähelepanu milleltki muult kõrvale suunata. Nimelt püüti selle varjus jõuda kokkuleppele Kaspia mere piiritlemise küsimuses. Tegelikult see aga ei õnnestunud ja nagu eelmine tippkohtumine, mis toimus viis aastat tagasi, nii lõppes ka see fiaskoga.
Ülevaate tegi Urmas Kiil
Loading ...
Lisa kommentaar