Pühapäeva hommik oli sügisene: tuul lõõtsus läänekaarest, tibutas vihma, rõskus kiusas luid-konte. Juhtusin Tooma poodi, sigaretivarud olid otsakorral. Teen sellist pattu, mis seal salata. Ostan seda pahet tavaliselt plokikaupa – rahakotis küll kohaliku tähtsusega massimõrv, aga seejärel tükiks ajaks jälle hooleta.
Aga mitte suitsetamise kahjulikust mõjust ega pensionäri raskest elust Eesti Vabariigis taha ma seekord pajatada.
Kuna minu marki sigarette plokina ei olnud, ladus müüja letile kümme suitsupakki.
P a l u s i n (minu sõrendus) need kilekotikesse panna, mugavam transportida. Reaktsioon: ”Mind pole vaja kamandada, ma tean ise, mis teen!” Pomisesin jahmunult: ”Mmm… ahah.” Järgnes: ”Mind pole vaja kamandada, kamandage kodus naist!” Ei hakanud prouale oma perekonnaseisu pihtima, poetasin vaid, et ma ju ei kamandanud, vaid palusin. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud (kolm on kohtu seadus): ”Mind pole vaja kamandada, ma tean ise, mis ma teen!”
Tule taevas appi – käsi südamel, ei ole kamandaja tüüp. No ei ole, tee või tina. Tõsi, lapsi sai vahest kamandatud, kui need veel väikesed olid. Või kunagi haigla valvetoas, kui purjakil inimesed tavajutust hästi aru ei saanud, suust igatsugu saasta välja ajasid ja vahel mööda kitli rinnaesist üles kippusid ronima. Aga tavaelus, äi mitte. Tänasin ilusti, saamata küll aru, milles ma süüdi olin ja lahkusin. Selverisse, söögikraami ostma. Toomast enam ei tahtnud.
Selveri lihaletis hooliti, mida nad võivad mulle pakkuda. Just nimelt hooliti – lihtsalt, mõnusalt, saaremaalikult. Saalitöötaja juhatas muheledes kätte šampooni, mida ma kohe ei leidnud. Kassanoorik naeratas juba kaugelt: ”Tere hommikust!” Kui veel koduteele kaasa sooviti tegusat päeva, võttis seespool päris soojaks. Ei olnud mina mingi väljavalitu, nii suheldi ka teistega.
Kodus juhtunu üle mõtiskledes tuli meelde õnnis nõukaaeg ja hiljuti telekas taasesitatud Ita Everi komejant “Igihaljas vaatemäng” (á la mis sa koperdad siin minu pestud põrandal, vaat kui tõmban sul lapiga vastu vahtimist). Mulle pole küll füüsiliselt kallale lubatud tulla, aga sõna jõud pole nõrgem – pigem tugevam veel. Nüüd pidavat klient kuningas olema?
Mina kuningas olla ei taha, aga ka kerjuseks alandamine, müts peos ja käsi almust ootamas, pole suurem asi. Need nn defkaajad ja müüjale ostmise-palumisega justkui teene tegemine peaksid küll möödas olema. Sellise suhtlemise-suhtumisega me viieteist aasta pärast viie asisema Euroopa riigi hulka ei jõua. Ja kas ongi tarvis – iga riik väärib oma kodanikke ja vastupidi.
Minule oli see suhteliselt pika elu jooksul esimene selline kogemus Saaremaal, Eestis ja pea ka ilmas üldse. Ju olen siis veel vähe elanud.
Kodus olin algul nõutu ja pisut pahanegi, pärastpoole aga hakkas mul sellest müüjast kahju (Idamaade filosoofide ja tarkade sõprade-teadmameeste õpetused pahast, mis kuni 5/6 ulatuses küüned tegija turja lööb. Varem või hiljem.)
Sihuke pealtnäha ju tühine juhtumike, aga igasugu pisijuhtumitest meie elu koos seisab, paraku. Ja pean ma siis seda kurrimi suitsu vedama…
Loading ...
Aastad tagisi, kui STÜ-l oli vaja ridasid hõrendada, käis kaadripoliitika nõnda:
sina oled veel noor inimene, saad ikka kuskil tööl, mine sina koju. Kala hakkab ikkpeast mädanema. Vaadake , kes seal STÜ-s eesotsas on? Mida teavad need inimesed, kes omal ajal defkat jagasid tänapäeva kaubandusest? Tuleb Maxima kah saarele, ei jää STÜ-l muud üle, kui Paldiskis poode avada. Suured juhid võiks ise endale aru anda, et nende juhtimisel läheb rong sirge lõpus lihtsalt kraavi.
Olen kah seal toomas mõnikord juhtunud käima ja võin öelda isegi seda, et nõuka ajal oli see siiski parem pood kui nüüd, teenindusest ei maksa üldse rääkida!
ega enne paremate müüjate palkamiseks raha ei jätku kui juhtkonnal majad-autod-suvilad omal ja lastel olemas
Sain mõni aeg tagasi Selveri lilleletis paraja ehmatuse osaliseks. Olin ainuke klient ja soovisin väljavalitud lilled kimbuks kokku panna. Keskealine proua , kes mind teenindas oli sellest ilmselgelt häiritud ja teatas, et tal on väga kiire ja et kimbud tuleb varem ette tellida. Ei tahtnudki kimpu, tahtsin vaid, et kahte erinevat sorti lilled lihtsa paelaga kinni seotaks ja mansett ümber pandaks. Vilunud tegijal ei tohiks see üle viie minuti aega võtta… aga proua teenindaja ei olnud minu sooviga ilmselgelt rahul. Nii sõnade kui kogu oma olekuga andis ta mulle mitmel korral mõista, et minu valik on väga halb. Lilled, mida olen valinud ei sobi omavahel kokku ja see pael jne. Pole tükk aega nii veidras olukorras olnud. Pisut nagu ajas vihale aga tagantjärele teegi rohkem nalja. Justkui oleks oleks ajamasinaga 20 aastat ajas tagasi läinud…
Ei ole küll igapäevane ostja,aga nädalavahetusel maale minnes võtan oma toidukraami tavaliselt Toomast.Ei ole kohanud mingit üleolevat käitumist.Ei ütleks,et Tooma teenindus oleks hullem kui mujal.Seal on palju sõbralikke ja abivalmis müüjaid.Kui miski häirib siis see,et inimesed jätavad oma juurikad kaalumata.Kassapidaja jookseb kassast kaupa kaaluma ja kõik järjekorras seisjad oodaku.
sain sünnipäevaks Grand Rose Spa kinkekaardi. Helistasin kaardil antud numbrile ja panin kinni massaazhi aja. Lepitud päeval läksin registratuuri, näitasin oma kaarti, mis jäeti registratuuri ja sealt öeldi, et minge siit vasakule. Küsiti veel, et kas mul vahetusjalatsid on kaasas. No vabandage, ei olnud nagu selle peale tulnud! Läksingi ja leidsin end üleriietes dushiruumis!!! Mõtlesin siis välja, et ju tuleb üleriided eelnevasse ruumi jätta. Mõeldud tehtud, läksin siis taas sukapõisel läbi märja dushiruumi ja jõudsingi spaasse. Kuna kabinetinumbrit mulle ei olnud öeldud, läksin ainikese elava hinge – baaridaami-juurde ja palusin juhtnööre. Tema ütles, et ta ei tea massaazhist midagi. istusin ja ootasin ja – oh õnn- tuli minu tuttav massöör, kes appi asus. Selgus, et mul peaks olema ka tsekk ja ilma selleta mind jutule ei võeta. Tänu ikka tuttavale ja baarist registr. helistamisele saime selgust, kes ja kus minuga tegelema hakkab. Massash oli hea, aga tuju kehv. Ja ainus põhjus – koolitamata ja ignorantsed teenindajad.
minuga käuksis see eit viimati möödunud hilissügisel, pärast seda pole toomasse tahtmist minna, ei tea ju, millal see kassas istub. Kus kukkus mu elulugu jutustama ja terve see aeg, kui käisin kaalu juures banaani kaalumas, kriiskas seda kuulutades üle poe. Muidugi jätsin kõik kauba talle ja läksin maksmata ära. Kah Selverisse. Kuigi sinna on mul pisut kauge minna, ei aja ka suitsunälg mind Toomasse enam.Muide, enne Toomat peletas ta ostjaid ja klõbistas oma kasimata küüniseid just nimelt Selveri põrandal
Tehke Toomast selline keti pood. kaup põrandale kastiga, probleemsed müüjad,
odavad hinnad. Te saate sellised mõnusad ja rahulolevad kliendid, kes sulge ei haara ja kõik on õnnelikud ja kõigil on hästi.
peaaegu ju ongi selline, ainult odavad hinnad ja rahulolevad kliendid puuduvad