Astrid Böning: Hiiu Folgil on oma nägu (1)

 

Hiiumaa pärimusmuusikafestivali looja Astrid Böning, kust tuli mõte hakata korraldama sellist üritust nagu Hiiu Folk?

Mõte tuli siis, kui ma veel Viljandi Kultuurikolledžis õppisin ja mul Hiiumaaga mingit sidet ei olnud. Olin siin varem vaid korra käinud ja meeldis. Kuna oli näha, et Hiiumaal oli see rahvamuusikaosa tühi, siis mõtlesin, et oleks vahva siin üks Hiiu Folk teha. Kolledžis pidime kultuuriettevõtluse loengus kirjutama projekti ja siis mõtlesingi, et miks mitte kirjutada projekt: Hiiu Folk.

Saatuse tahtel sattusin hiljem Hiiumaale ka folklooriõpetajaks. Ja paari aasta pärast tundsin, et aeg on küps hakata Hiiu Folkfestivali korraldama.

Rääkisin oma mõttest Käina valla sotsiaalosakonna juhatajale Ly Meldorfile, kes kohe mõttega kaasa tuli. Käina vallavalitsus on meid toetanud ka kahel eelneval festivalil, kuid tänavu on nad juba kaaskorraldajad.

Sel aastal on festival kolmepäevane ja tore on näha, et iga aastaga on inimesi juurde tulnud, mis tõendab, et huvi asja vastu on süvenenud.

Mida tähendab töötuba festivali kontekstis?
Inimesed on ju väga palju unustanud sellest, mis meie pärimuskultuuriga seostub. Kõik tantsud, laulud, mängud on ju kogu aeg olemas olnud, nad pole kuhugi kadunud, aga inimesed, kes sellega igapäevaselt kokku ei puutu, on need ära unustanud.

Selleks ongi õpituba, mis ununenu meelde tuletada aitab, sest tegelikult on kõik need vanad laulud, tantsud meis olemas. Mitte ainult vanad, sest loovus, inspiratsioonilisus ja loomingulisus on ju igas inimeses olemas, mida pärismusmuusika põhjal saab rakendada. Kõik töötoad, kus sai õppida laulu, tantsu, pillimängu ja lugude rääkimist, toimisid väga hästi, ära ei jäänud midagi.

Kui suur on eelarve?
Jääb alla 300 000 tuhande. Ja oleme üsna kitsalt läbi ajanud – sõbrad toetavad.

Kas esinejad on ka hinnaalandust teinud?
Esimesel aastal tuldi vastu – vaid sõidukulud maksime kinni. Eelmisel aastal suutsime ka esinemise eest juba veidi maksta. Aga sel aastal oleme püüdnud tasuda inimestele väärikalt ja kokku hoiame millegi muu, mitte esineja arvelt.

Kuidas sa tagantjärele ansamblis „Neiokõsõ” osalemisse vaatad?
See oli üks tore ettevõtmine, alguses mõtlesin, kas ma sellest ikka osa võtan, kuna ma ei olnud Eurovisiooniga väga palju kokku puutunud. Mul oli väike eelarvamus selles suhtes. Rahvamuusikuna hindan ma seda, et kui rahvas ennast esindab, siis teeb ta seda oma keeles ja kuna „Tii” oli hästi vahva lugu, siis võtsin pakkumise vastu. See oli tore aeg, meil oli vahva seltskond. See oli nö lisaasi mu elus, sest põhitegevus on siiski pärimusmuusika asja ajamine sõna otses mõttes, kirjutan ju ise ka lugusid.
Kas Hiiu Folk saab konkurendiks Viljandi Folgile?
Konkurentsi pakkuda – see nüüd meie eesmärk küll ei ole, kuigi neid üritusi võrreldakse omavahel. Aga ma arvan, et Viljandi Folgil on hea meel, kui tekib juurde folkfestivale, millega sama moodi pärimusmuusikat väärtustatakse. Ja kuna meie oleme Hiiumaal, siis on sellel festivalil loomulikult oma nägu. See on Hiiumaa nägu, mille loovad siinsed inimesed, atmosfäär, loodus – kõik see, mis siin sünnib.

Järgmine festival?
Tuleval aastal, juulikuus.

Astrid Böningut küsitles Jaanus Kõrv