Paduõnnelikku reisi, Martha! (1)

24. juuni keskpäev Anno Domini 2007. See päev, see hetk, see ilm sobisid Martha teelesaatmiseks suurepäraselt. Konradmäelikud isupilved lasuursinise taeva silmapiiril, ootamatu päikseleil ja kerge meretuul.

Lipuehtes Orjaku jahisadam. Aaduhindilikult tõsimeelne ja pidulikult suursugune rahvas sadamakail suure hetke ootel – hiidlaste saadik 35 riigi 57 sadamasse asutab end kohe-kohe teele. Ja saatjate hinges omagi kaugete randade igatsus. Otsekui sada aastat tagasi saarlaste purjelaeva Kaugatoma esimesel teelesaatmisel söaka kapteni Tõnis Tihu juhtimisel.

Selline kauge äratundmine lapsepõlve lugemiselamusest tuli ette. Muigamisi lisasin: ehk lahkuvad nii ka saja aasta pärast purjekad Orjaku sadamast – hiidlaste juhtimisel.

Nii võib, nii tahaks mõelda-loota, olles romantiline ja nostalgiline ühtaegu. Ei taha ma öelduga saarlasi tögada ega Saaremaa sadamate kuulsust ähmastada. Aga Hiiumaa Orjaku sadam saab Martha ümberilma purjetamise läbi oma kunagise tuntuse tagasi kindlasti.

Orjaku jõuab Kõpu majaka kõrvale ehk maailma merekaardilegi tagasi. Loodame! Hiidlased ise aga saavad seeläbi tööd ja leiba nagu Kaugatoma saarlased omal ajal. Iga suur algatus on ettevõtlike meeste sünnitis. Või hoopis ettevõtlike naiste, sest Martha kapteni abikaasa Kati Kukk oli see, kes mehele merepisiku külge pookis. Ise ta niimoodi mulle ja Tiit Pruulile sadamakail tunnistas.

Ettevõtlikkus on elamise kunst, mis antud vähestele. Hiidlastel, saarlastel, vist üldse eestlastel näib seda geenides olevat. Tuleb geeniahelad klaariks harutada, mis muud. Purjelaev Martha ümbermaailmareis üks selline “lahtiharutamine“ ongi. Auväärselt kolmas reis ümber maailma Eesti riigi lipu all. Kuid miks siinjuures minu mälupildid kunstmaalija Mägi ja kunstkirjanik Hindi loomingust?

Konrad Mägi ja Aadu Hint on klassikud oma suure looja-ande läbi. Meremeheanne pole vähemat sorti talent kui kunstnikuanne. Martha kapten Hillar Kukk on suure andega meremees – kõige romantilisema elukutse suurmeister. Usume, et Martha reis aitab vähemasti Eestimaa saartel mehepoegi ja tüdrukuid oma romantikugeeni üles leida ja edukalt tõeliselt saarelikuks elukutseks vormida.

Kuid õnne peab ka olema. Merel eriti. Kui soovisin kapten Hillar Kukele ja meeskonnale õnnelikku merereisi ja ulatasin kaitseliidu lehviklipu, mida Urmas Selirand mind volitas tegema, unustasin ärevusest ümbritsevate kaamerate ees midagi olulist lisamata. See on loo pealkirjas nüüd üleval. Kirjutasin loo seepärast, et selle Eestis praegu ülitähendusliku superlatiivi – paduõnne – soovijaks on Padu ise.

Hillar Padu,
Taterma