Üks ütlemata tore, ürgvana ja rahulik aeg

 

Jõulud on sellised pühad, mil ollakse hardad ja perekesksed. Veel hardamad käivad ka esivanemate ja lähedaste haudadel ning kirikuski ära.
Kirikuga seoses tuleb mulle meelde ammune Emmaste kirikuõpetaja Guido Reinvalla, kes sügaval nõukogude ajal alustas oma pühalikku jõulujutlust tuubiltäis kirikus lausa sõimuga (oli ju kirikuskäimise akt toona üks omamoodi protest, sest jõulud polnud ametlikult lubatud kuni 1989. aastani). Ta tuli altari ette ja käratas: “Nehh, nüüd on teid sii nii palju koos! – Kus te mineva pühaba olite?!”

Eks see ole tänaseni nii, et kogudused vananevad ja kahanevad, jõululaupäeval on aga kirikud rahvast täis. See käik kuulub kuidagi iseendastmõistetavalt jõulude juurde: ostud on ju tehtud, kuused ehitud, praed praevad, jõuluvanad teel…
AGA. Enne jõule oli üks igavene tõmblemine ja rabelemine: kellele mida kinkida, mida lauale panna jne, jne…

Ja siin tuleb mängu kaubandus

Mere taga muidugi meretagune kaubandus – kõike tellitakse näpuotsaga (Näiteks tahtsin osta 6 ühesugust magustoidukaussi, oli aga vaid neli; kaks tuli teise mustriga osta. Kaupmees ütles lahkelt – me tellime juurde, nädala pärast saate. Aga mul oli kohe vaja.) või unustatakse mandrilt tuua. Nii said Kärdla Konsumis juba nädal tagasi valged, kõige lihtsamad, ilma värvi ja lõhnata majapidamisküünlad otsa; eile ka veel polnud.

Võta siniseid, punaseid, rohelisi, aga mitte valgeid! 2B harilikke kummiga pliiatseid käin küsimas juba üle kuu aja – need soovitatakse asendada tugevusega HB, mis mind ei rahulda; postkontoris lõppesid eelmisel reedel A5 turvaümbrikud – saame tuleval nädalal, öeldi esmaspäeval, ja see tekitas küsimuse, kas ma pean tõesti nii labased asjad laskma Tallinnas kiirbussi peale panna? Põhjendus oli ka.

Postiülem ütles: „Kõigepealt me tellime ja kaupa saame üks kord nädalas. Kui esmaspäeval tellime, saame kauba järgmisel teisipäeval…” Lihtne. Ja loogikavaba. Postkontoriülema auks peab ütlema, et ta hakkas siiski kohe tegutsema, korjas kokku kõik saarel leiduvad seitse turvaümbrikku ja tõi mulle koju kätte…

Mis kingitustesse puutub, siis käis mul oma pere kinkide asjus geniaalne sähvatus.

Et oleme juba kõik täiskasvanud inimesed, keda on tavaliselt jõulupuu ümber vaid kolm – mina ja mu suured lapsed –, siis oleks ju kõige lihtsam kinkida näiteks…raha. Endakaunistatud ümbrikus.

Mina kingin pojale 500 krooni ja tütrele 500 krooni. Tütar kingib mulle ja vennale kummalegi 500 krooni ja poeg kingib mulle ja õele à 500 krooni: kõik on rahul.

Loomulikult ei leidnud mu ettepanek toetust. Tütar teatas, et kingid peavad igal juhul olema, need võivad olla tühised, aga neid peab olema palju! Poeg karjatas: “Aga minu traditsiooniline paar sokke!”

Ja loomulikult nõuavad mu suured lapsed… päris jõuluvana. Kõlas isegi ultimaatum: “Kui jõuluvana ei ole, siis me koju ei tule!” Tänu taevale, see on lihtsaim selles jõulujamas, sest mul on õnneks palju endisi kooliteatri-poisse, kes selle sutsu kuninglikult ära teevad…
– – – –
Oleks juba paslik teha kokkuvõtteid möödaläinud tööaastast, kiita ennast ja teisi jne, aga et aega uue aastani on siiski 12 päeva ja ma kohtun teiega tänavu ajalehe Oma Saar veergudel veel korra, keskendusin sedapuhku siiski jõuludele, mis on üks ütlemata tore, ürgvana ja rahulik aastaaeg.

Head soovid president Toomalt

Muidugi tuleb juba nädal aega iga päev postkasti mitu õnnitlus- ja heade soovidega kaarti. Üks neist pakub vahest laiemat huvi, sest kes teie ees ikka (peale minu, muidugi) vabariigi presidendi tervituskaardiga eputama tuleb. Olgu siinkohal märgitud, et Lennu saatis mulle ka igal aastal jõulu/näärikaardi, Arnold jäi vahele, ja nüüd siis jälle.

Kaart on A5 formaadis, pildil vana talutare (Ärma?), esiplaanil kaks suurt kerge lumega kaetud pihlakobarat; pildi all häbelik-halli kirjaga
E E S T I; kaane siseküljel vabariigi vapp; sees erakordselt vaimukas tekst RÕÕMSAID JÕULE JA ÕNNERIKAST UUT AASTAT! Eesti, inglise, saksa ja prantsuse keeles; allkiri omakäeline: Toomas. Ja selle all loomulikult tekst Eesti Vabariigi president (samuti neljas keeles); tagakaanel lausung Eesti on meie kodu (loomulikult neljas keeles).

Mina võtsin seda kaarti kuidagi väga isiklikult, sest olen kunagi kirjutanud luuletuse selle kaardi teemal (tegelikult Leonhard Merzini maali järgi) ja see on ka mu kogu “Minekulaulud” ümbrispaberil:

Küll võib külm ja kole olla
pihlamarjul lume all –
küpsed, pakil, eluks valla,
aga – lumekorra all.

Pihlapuu on kõigi jaoks.

Muide, üks vapustav kingitus – õigemini kaks – on mul juba käes: Betti Alveri ainupärija Reet Niido saatis mulle tänumärgiks käevõru-raamatu ja plaadi eest käevõrule lisaks ka veel Betti valged pärlid (need on tal Karl Muru raamatus ühel fotol, mis dateeritud 1959. aastaga, ka kaelas) ja hõbedase inkrusteeritud suhkrulusika.

Rõõmsaid jõule ja õnnerikast uut aastat siis, kallid lugejad, tsiteerin ma siin veelkord meie presidenti. Kohtumiseni!
19. detsembril 2006. a